Kris Süld

Kris Süld on ekstreemspordifestivali BASH ja portaali VLND eestvedaja. Ta on fotograaf, kes on viimastel aastatel hakanud Viljandit näitama uuest küljest, avastades väikelinna elu noorusliku energia ja ambitsioonikusega.

Viiendal korrusel elamise võluks on see, et kevaditi suudab päike mind tihti enne planeeritud hetke äratada. Nii ka täna. Ruloo vahelt sisse pugevad hommikupäikese esimesed kiired sunnivad silmi lahti lööma ning päeva alustama. Ajan end voodist püsti ning jalutan rõdule, et ilmaga sõbraks saada. Ja ma näen seda, mida loodan- järve kohal hõljub maagiline udupahvak. Seda juhtub mõnel korral aastas, aga see on alati lummav ning sunnib kiirustama: udu ei püsi seal igavesti. Klõpsin igaks juhuks telefoniga paar fotot. Pole ju kindel, kas jõuan veel kaameraga lossivaremeisse, trepimäele või Kesklinna kooli taha, et päriselt foto kätte saada.

Võtan keldrist ratta ja annan pedaalidele valu.

Alustan lossivaremeist, esimene Kirsimägi, teine Kirsimägi ning legendaarne Kaevumäe vaade järvele. Udu on aga nii tihe, et muhvigi peale ei jää. Sõtkun Trepimäele, lehvitan korra Maramaale ning kadreerin taas nõlvalt avanevat vaadet treppidele, tenniseväljakutele, järvele ja selle kohal hõljuvale udule. See on käes. Korras. Päeva foto on olemas.

Hea, et läpaka seljakotti pakkisin – saan nüüd kiiremini foto Facebooki üles. Liigun nüüd sujuvalt Rohelisse Kohvikusse. «Tumeda röstiga cappucino palun,» ütlen leti taga seisvale Signele. Inimesed voorivad sisse-välja. Viskan parimale fotole filtri peale, vesimärgi alla ja laen ta VLND-sse üles. Samal ajal ootan jätkuvalt kohvi ja närin mõtteis küüsi, et kas inimestele see foto meeldib. Ja siis koos kohvi saabumisega lasen sel mõttel minna. Vähemalt oli põnev hommik!

Päev kannab mind tagasi koju religioosselt muna ja peekonit sööma. Õnneks on seda koos pruudiga alati mõnusam teha. Hommikujutud ja veebiväljaannete sirvimine keskpäeval on argipäeviti päris mõnus tegevus. Soovitan proovida. Mõne hetke pärast avastame end koos Viljandi sõudeklubi treeneri (tsau, Rob!) ja nende paadiga Viljandi järvelt fotosid tegemast. Rannapiiga ja Gabriella on lahedad, aga see punane veidi kolisev sõudjate mootorpaat. See räägib lugusid! Mõned ringid edasi-tagasi, Sammulist Bangaloni ning kaldal me taas olemegi.

See on huvitav, kuidas fotoaparaat võib elu domineerima hakata. Ilma naljata. Pärast tiirutamist järvel lepin kohaliku jalgpalliklubi tüüpidega kokku, et õhtul olen mängu pildistamas ning lükkan oma Hüpassaare rabasse fotoretkele mineku tunnikese edasi. Egas jalgpall vähemtähtis pole!

Käin veel vahepeal gümnaasiumist Velokulgi koosolekult läbi, pildistan kodarakaartide disaini üles ning lähen koju fotosid töötlema. Hiljem ootavad mind jalgpall, retk rabasse ning roosilimonaadi-häng Mulksus.

Ja siis järsku mul köidab, et täna on ju neljapäev ja juba homme kohtume tamme all. See on minu Viljandi.